Kodu-uurimine

AJALOOST Kodu-uurimine Eestis – eellugu
Eesti kodu-uurimise ajalugu hakkab teadaolevalt 1637. aastast Johannes Claudius Risingi ilmutatud “Kõnest Tartu linnast”, milles muuhulgas öeldakse: “Mitte tunda oma kodukohta on näotu ja häbiväärne, seda aga põhjalikult tundma õppida ja uurida on samavõrd kiiduväärne kui ka austav”. Seejärel tuli 1644.a. Johannes Gutslaffi uurimus Võhandust. Edasi juba August Wilhelm Hupel oma topograafiliste märkmetega Liivi- ja Eestimaast (1774-1789), kes kasutas esmakordselt ka usaldusmeeste võrku üle Eesti. 19. saj. Lisandus juba terve rida balti-saksa ja ka eesti soost uurijaid: Otto Wilhelm Masing, Jakob Hurt, Jaan Jung, Mihkel Veske. Sajandivahetuse pöördeliste sündmuste aegu võtsid asjast kinni mitmed seltsid: Eesti Üliõpilaste Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjanduse Selts (EKS), Eesti Rahva Muuseum. EÜS juures loodi koguni kodumaa tundmaõppimise osakond (1912), EKS juures aga kodumaa tundmaõppimise toimkond (M.Kampmaa, V.Ernits jt. – 1914). Mihkel Kampmaa ahvatles kodu-uurimistööle õpetajaid. Sealtkaudu hakati talletama koolide ajalugu. 1920. aastast alustati ulatusliku maakondade kirjeldustööga, mis päädis maakondlike koguteoste trükkitoimetamisega 1925-1939 (8 mahukat köidet!). Selle alustas soome soost Tartu Ülikooli prof. Johannes Gabriel Granö. Töösse haarati üle 300 kaastöölise üle Eesti. Kohtadel koguti täpne algmaterjal. Elukutselised teadlased üldistasid selle ning panid kirja. Tähelepanuväärse töö tegi Tartu linna-uurimise toimkond. Tulemuseks oli 1927.a. koguteos “Tartu”. Selle teose metoodilise peatüki eest sai Edgar Kant Pariisi Teaduste Akadeemia auhinna.

Eesti Kodu-uurimise Selts 21.aprillil 1939 asutati prof. August Tammekannu eestvõttel 18 asutajaliikme poolt vastloodud TA juures juba Kodu-uurimise Selts. Selts tegutses läbi raskuste kogu sõja ajagi. Vahepeal ilma ametliku staatuseta, osa ajast koguni Tartu Ülikooli juures, kuni nõukogude okupatsiooni saabudes 1944.a. lõpetati. Paljud kodu-uurimise algmaterjalid päästeti sõja eest ja viidi emigreerunud teadlaste poolt kaasa. Nende varal ilmus Rootsis rohke fotomaterjaliga 4-köiteline koguteos, millele lisandus hiljem veel 4 köidet. 1958.a. asutati ENSV TA juurde kodu-uurimise komisjon (V.Tarmisto ja E.Varepi eestvõttel). Esimeheks sai akadeemik Hans Kruus. Komisjon oli enda ülesandeks võtnud kodu-uurimise kandepinna laiendamise. Korraldati piirkondlikke seminar-kokkutulekuid, millest võttis osa sadu inimesi – kodu-uurimishuvilisi üle Eesti. Kokkutulekute kajastamiseks anti välja teeside kogumikke ja hiljem artiklite kogumikke. Neid ilmus kokku viisteist. Trükiti ära rida metoodilisi väljaandeid, s.h. kõvakaaneline “Kodu-uurija käsiraamat” (1966) ja teisi. Kokku ilmus komisjoni korraldustöö tulemusena ligikaudu 50 trükist. Linna-uurimist jätkas komisjoni Tartu-toimkond. Komisjonil olid tollastes rajoonides kodu-uurimise toimkonnad ja lai aktiivsete kaasalööjate võrk, osalt ringide näol (arvult ligi 100!). Haridusministeeriumi toel kaasati kodu-uurimisse koolid ja õpilased (vastavaid töid juhendati enam kui 150 koolis üle eesti). Sealtmaalt alates korraldatakse enam-vähem regulaarselt ülevabariigilisi koolikonverentse, kus kantakse ette konkursi korras valminud paremad kodu-uurimistööd. 10. oktoobril 2008 toimus Tallinnas juba arvult 40. koolinoorte kodu-uurimiskonverents. Paremik konkursitöödest pääseb trükki vastavates kogumikes. Nõukogudeaegsed väljaanded paraku ei saanud olla sedavõrd süstemaatilised kui ennesõjaajal. Ennekõike Glavliti sekkumise tõttu. Ent sellegipoolest oli kodu-uurimise tulemusi kajastavate trükiste hulk aukartustäratav.

EKUS täna
Kodu-uurimise Selts taasasutati Eesti TA juures 17. jaanuaril 1990. Asutajaliikmeid oli 126. Esimeheks sai arheoloog Vello Lõugas. Peaalgataja Vello Tarmisto ise jäi juhatuse liikmeks.Teadussekretäriks sai Eva Maaring. Järjepidevuse toonitamiseks lõpetati “Hiiumaa” kogumiku käsikiri, mis markeerib viimast TA Kodu-uurimise komisjoni poolt korraldatud kodu-uurijate kokkutulekut Hiiumaal. Paraku on see tänaseni jäänud avaldamata. Jätkunud on muude kodu-uurimislike publikatsioonide avaldamine, nüüd küll enamasti liikmete endi initsiatiivil. EKUS on olnud pigem juhendaja ja suunaja rollis. Viimastel aastatel on olnud võimalik aru anda ikka oma mitmekümnest tõhusama kodu-uurimusliku väljaande ilmumisest trükis. 1994.a. mais toimus Eesti-Soome ühisseminar Saaremaal koos Soome Kotiseutuliitto ja Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. Suhted Soome sõsarseltsiga jätkuvad. Seltsi liikmed on üle lahe teineteist vastastikku juubelisündmustel külastanud (EKUS – 60; SKL – 50; Soome 60. kodukandipäevad Raahes). Koostööd tehakse mitmete liitude-seltside-asutustega. Kodu-uurijaidki jagub teistesse seltsidesse. Olgu nimetatud siinkohal Eesti Geograafia Selts, Muinsuskaitse Selts, Genealoogia Selts, Eesti Paeliit, Ajaloo Instituut, liikumine “Kodukant”, Eesti Spordiajaloo Selts, “Estonia” Selts, Eesti Noorsootöö keskus jpt. Nagu öeldud, jätkub töö koolinoortega. Korraldatakse konverentse, avaldatakse konverentsi materjale. 2006.a. ja 2007.a. on Eesti Muinsuskaitse Seltsiga kahasse asutud välja andma aastaraamatut. 2008. aastast kajastab aastaraamat juba kolme sõsarseltsi materjale. Lisandus Eesti Genealoogia Selts. Liikmeskond ulatub kahesaja kolmekümneni. Mõneti on valdkonna märgiks, et Seltsi liikmetest paljud on pensionieas. See johtub suures osas asjaolust, et amatööruurija aeg on alles aktiivsest tööelust kõrvale tõmbudes avali… Selts on hargnenud mitmesse osakonda. Pärnumaal on sündinud koguni piirkondlik tütarselts. Metoodilise juhendamistöö põhiraskus on viimastel aastatel kandunud Seltsi külatoimkonnale (esimees K.Laas). On kogutud andmeid külade ja külamuuseumide kohta, jätkub Eesti ajalooliste külade registri koostamine (G.Troska), kodu-uurimisliku bibliograafia pidamine. Igal aastal korraldatakse õppe-metoodiliste ekskursioon. Lähiaastatel on õppereisid toimunud Raplamaale, Harjumaale, Läänemaale, Põhja-Järvamaale, Kagu-Eestisse, Lõuna-Järvamaale ja Viljandimaale. 2009. aasta suveks on kavandatud juba kolmepäevane õppereis, seekord Valgamaale ning ajaloolisele Liivimaale Põhja-Lätis. Alates 1999.a., mil Selts tähistas asutamise 60.aastapäeva (mida märgiti vastava konverentsiga), on EKUS korraldanud kodu-uurimisteemaliste väljaannete näitusi Akadeemilises Raamatukogus Rävala puiesteel. Lisaks ülevaatenäitustele on väljas olnud ka Eesti tänapäeva teenekamate kodu-uurijate tööd (J.Põldmäe, H.Gustavson, K.Deemant, L.Odres, V.Miller).

KODU-UURIMISE KULTUURIPÄRAND
1920-ndatel kodu-uurimistöödega kogutud materjali varal pandi alus esimeste algupäraste aimeteoste kirjastamisele Eestis. Esimene viljakam tööperiood tipneski koguteose “Eesti” väljaandmisega. Trükist ilmus kuus maakondlikku koguteost (1925 – “Tartumaa”, 1926 – “Virumaa”, 1928 – “Setumaa”, 1930 – “Pärnumaa”, 1932 – “Valgamaa”, 1933-1934 – “Saaremaa”). Lisaks jõudsid trükki “Läänemaa” üldosa (1938) ning “Viljandimaa” üldosa (1939). 1935.a. said valmis ka “Viljandimaa” ja “Läänemaa” käsikirjad. Hans Kruusi toimetamisel oli kavas alustada Eesti Entsüklopeedia väljaandmist, kasutades sama andmepanka ka juba lausa klassikaväljaande tarvis. Selgus siiski, et see oli tolle ajahetke kohta ülejõukäiv ülesanne. Kogutud materjalidest aga pandi kokku ja avaldati 1926.a soliidne ülevaateteos “Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”. Veel ilmus 1923.a. vendade Parikaste album-koguteos “Eesti”, mis oli vahest tolle aja olulisem avalik illustreeritud pildiväljaanne Eestimaast. EKS kodu-uurimise toimkonna juurde loodud Tartu linna-uurimise toimkonna tööviljana valmis ja ilmus 1927.a. trükist koguteos “Tartu”. Koguteose “Eesti” lõpuleviimine nõukogude okupatsiooni ajal ei osutunud võimalikuks, ehkki enne sõda ja sõja ajal oli kokku saadud veel ka “Harjumaa”, “Viljandimaa” ning “Läänemaa” köidete materjal. Osaliselt kokku pandud “Lääne-Virumaa”, “Järvamaa” ning “Välis-Eesti” käsikirjad jäidki lõpetamata. TA kodu-uurimiskomisjoni päevil kirjastati Eestimaad tutvustav mahukas koguteos “Kas tunned maad” (1965), “Kodu-uurija käsiraamat” (1966), mituteistkümmend kogumikku “Kodu-uurimise teateid”, mis umbes kolmandiku ulatuses sisaldasid metoodilisi juhendmaterjale. Teadusliku kodu-uurimise tulemusi kajastasid seminar-kokkutulekute kogumikud (tuntud pealkirjade all nagu “Tartu rajoonis”, “Valga rajoonis” jne.), perfokaartide komplektid metoodiliste materjalidega tollaste rajoonide kohta, õpilaste kodu-uurimistööde kogumikud. Publitseeriti ka ühisväljaandeid teiste asutustega (LUS, rajoonide täitevkomiteed, TA Ajaloo Instituut jt.). Komisjonist eraldi ilmusid mitmed paikkondi tutvustavad kirjutised, näiteks seeria “Siin ja sealpool maanteed” jne. Taasiseseisvunud Eestis on sedalaadi materjalide kirjastamistingimused sootuks teistlaadsed. EKUS-il endal on raske aktiivset kirjastustegevust arendada. Ettevõtlikud uurijad leiavad aga ise võimalusi enda uuringutulemusi trükki toimetada. Seega ei ole töötulemuste kajastamine kirjasõnas mitte kiduma hakanud. Seltsi liikmete iga-aastastest aruannetest ilmneb, et ikka on leitud võimalusi ka kodu-uurimisliku sisuga raamatute väljaandmiseks. Viimaste aastate aruanded kajastavad igal aastal enam kui 100 artikli üllitamist ning mitmekümne iseseisva suurema trükiväljaande ilmumist. Nendest on Selts saanud enda liikmetelt ilmumisandmed ning enamasti ka vähemalt ühe eksemplari.

KODU-UURIMINE RAHVALIIKUMISENA
Nagu oli eespool juhus mainida, juba August Wilhelm Hupel kasutas usaldusmeeste võrku. Laiema kandepinna sai kodu-uurimine muidugi esimesel iseseisvusperioodil, kus rahvusliku samastumise tung oli ehk suurim.. Tartu Ülikooli geograafia kabinetile tegid kaastööd üle 300 inimese üle Eesti pluss veel trobikond loodusteaduste ning ajalooerialade tudengeid.. Töötasid piirkondlikud kodu-uurimise seltsid. ENSV TA kodu-uurimise komisjonil õnnestus, suuresti tänu kodu-uurimispäevadele maakondades, äratada laialdast huvi kodukandiloo vastu. Hinnanguliselt oli tol perioodil oma 5000 harrastuskodu-uurijat. Juba kodu-uurimisringide liikmeskond küündis 1500-ni. Eks kodu-uurimine oli ju üheks vaimse väljaelamise viisiks tollel ideoloogiliselt raamistatud ajal. Taasiseseisvunud Eestis ning taastatud Eesti Kodu-uurimise Seltsi liikmeskond püsis 90-ndatel peamiselt 150 piires. 1998.aastast alates on see hakanud järjekindlalt kasvama, ulatudes tänaseks juba kahesaja kolmekümneni. Lisaks Seltsi liikmetele on aga, nagu alati, üle Eesti olemas laialdane huvilistering, kes Seltsi liikmeskonda otse ei kuulu, ent on innustunud kodu-uurimisest. Nende inimeste hulk küünib tänapäeva rahamaial ajalgi sadadesse.

MIKS KODU-UURIMINE JÄTKUB?
Kodu-uurimine loob inimese isiksuse eksistentsiks ja arenguks hädavajalikke tingimusi: • pakub annete ja võimete arendamist ja realiseerimist, • informeeritust ja vajaliku info kättesaadavust, • vaimuelu arendamise ja realiseerimise võimalust, • kaitstust ja turvatunnet, • väldib võõrandumist, • rahuldab identifitseerumis(samastumis-)tarvet jpm. Kodu-uurijaks hakkamine sõltub üksnes hakkajast enesest. Keegi ei küsi diplomit, soovitust (EKUS liikmeks saamine siiski eeldab teise liikme soovitust), ei sea tingimusi läbitud karjäärile. Kodu-uurimine toimib vastukaaluna isiksuslikule võõrandumisele, mõõdutundetule internatsionaliseerumisele, nähtustele nagu sovjetiseerumine või amerikaniseerumine, kus inimene kaotab oma juured, rahvuse, päritolu, sugulased, keele, uudsuse ja põnevuse suhetes teistega, kus inimese ainsaks kordumatuks jooneks jääb lõppude lõpuks ainuomane järjekorranumber elanikkonna registris. Eesti ühiskonna kui väikerahva, ent rahvustunnet alati esile tõstnud ühiskonna jaoks on kodu-uurimine kahtlemata ka rahvustunde taastootmise tegur. Kodu-uurijail on kodukohatundmise edendajatena suured teened. Uurimistöö viljeleja kogeb ise oma paikkonna kujunemislugu, selle seotust rahva üldise saatuse ja ajaloosündmustega. Üllitiste vahendusel saab see teatavaks teistelegi. Kodu-uurimise töö on haarav. Kogemused näitavad, et pühendunutel pole tagasiteed. On küllalt tavapärane, et TÜ geograafiaosakonna tudengid, sageli just pedagoogikaharu üliõpilased on valinud enda diplomitöö kodu-uurimise temaatikast. Paljud omaaegsed diplomitööd andsid välja kandidaadidissertatsiooni mõõtmed. Harrastuskodu-uurijad on entusiastlikud, tihti veidi boheemlikudki, veendunud enda poolt levitatava teabe paikapidavuses, tavaliselt ka agarad popularisaatorid. Ühiskonnas on juba kord nii, et iga inimene kuulub kusagile, kellegi hulka, on kusagilt, kellegi hulgast, kellegi soost pärit. See on ühiskonnastunud inimesele igiomane. Praegu on meie rahva jaoks järjekordselt uus aeg. Maailm on erakordselt avatud. Kõikvõimaliku info vood tulvavad meist üle. Eri generatsioonid reageerivad sellele erinevalt. Vanemad taltsamalt, nooremad aga kaasaelamisega, mis paneb nad tõmblema kord siia, kord sinna. Aga varsti nad väsivad ja juhtub see, mida võib täheldada Euroopa pika ajalooga riikides, eriti aga ehk Ameerika Ühendriikides. Seal on inimestel tekkinud identifitseerumisnälg. Selle kohta, kuidas säärane igatsus moodsas maailmas välja lööb, saaks päris veidraid näiteid tuua. Ja sellel on olemuslik põhjus. Moodsatelgi aegadel ja moodsas maailmas igatsetakse ikka taga oma päritolukeskkonda. See on paik ja need on olud, milles iga inimene õppis elama ja olema ning milles seetõttu tuntakse end turvaliselt ja kindlalt. Kodukohaloo ja päritoluloo tähtsus ei kahane kunagi. Kodu on inimese pelgupaik, nii nagu kodukoha ümbruski. Aga see turva- ja kindlustunne, kuuluvustunne on seda sügavam, mida enam me enda ümbrusest teame: mida enam me teame asjadest, inimestest ja kohtadest meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, mida enam me teame, kuidas need asjad ja inimesed siia said ning kuidas need kohad kujunesid sellisteks nagu nad on. Siis saame teada sedagi, mis on väärt meeleshoidmist ja edasirääkimist, kuidas hoida seda, mis on väärt kestma jääma, nagu sedagi, millel on üksnes mööduv tähendus. Sedalaadi teavet annab meile kodu-uurimine. Seega aine, millega EKUS tegeleb on jätkuvalt “kuum”. Põhjus võib asenduda teisega, ent vajadus kodu-uurimise järele on jätkuvalt ilmselge. Paraku on asjassepühendatute privileeg seda teada. Kaugemalolijad taipavad seda siis, kui kibe vajadus käes. Kodu-uurimise selts ja selle liikmed võiksid siis olla need, kelle poole saab pöörduda… Andrus Ristkok Tallinn, mai 2000/aprill 2009